Läänemeresoome algkeel

Läänemeresoome algkeel on kõigi läänemeresoome keelte ühine eellaskeel, üks Uurali algkeelest pärinevatest keeltest.

Mõiste

Traditsiooniliselt on keeleteaduses eristatud kaht läänemeresoome algkeele rekonstrueerimistasandit: varast (läänemeresoome ja saami ühiskeel) ja hilist (läänemeresoome ja saami eraldunud). Viimasel ajal jaotatakse läänemeresoome algkeel tavaliselt kolmeks: varaseks (lääneuurali ehk läänemeresoome-saami-mordva ühiskeel; selle staadiumi viimasas etapis oli läänemeresoome juba eraldi), keskmiseks (läänemeresoome ühiskeel koos balti, germaani jt laenudega) ja hiliseks (teatud häälikumuutuste ja uute (põhja)germaani ja (ida)slaavi laenudega läänemeresoome keel, kust lõunaeesti keel oli juba eraldunud.

Läänemeresoome algkeele kujunemine

Varased käsitlused

Soome-ugri keelte suguluse väljaselgitamine 17.–18. sajandil ja võrdleva keeleteaduse areng 19. sajandi alguses viis mõistmiseni, millised keeled läänemeresoome keelte hulka kuuluvad, ja seisukohani, et nad pärinevad kusagil ida pool asunud algkodust. Otto Donneri, Vilhelm Thomseni jt tööde tulemusel hakkas 19/20. sajandi vahetuseks Soomes vormuma arusaam läänemeresoomlaste kujunemisest. Selle järgi oli soomeugrilaste algkodu kuskil idas, tõenäoliselt Uurali ja Volga kääru vahel, kust lääne suunas rändasid välja terved rahvad, kellest kõige kaugemale, esialgu Peipsist ida poole, jõudsid läänemeresoomlased. Läänemeresoome keeltes leiduvaid balti laensõnu peeti pärinevaks rahumeelsest suhtlemisest balti rahvastega viimastel sajanditel eKr kusagil metsavööndis, kuna kindlalt merega seotud balti laene ei teatud. Kõrgemat arengutaset märkivaid germaani laene peeti pärinevat 1. aastatuhande esimesel poolel Baltikumis elanud gootidelt (vt gooti teooria). Laenude saamise ajal olnud läänemeresoomlased veel ühtne rahvas, ehkki esimesed murde- ja hõimuerisused olid juba kujunemas.

Alfred Hackman jõudis oma 1905. aasta töös järeldusele, et Eesti alal on asustus olnud vähemalt osaliselt järjepidev alates rooma rauaajast kuni muinasaja lõpuni, seega pidas ta ka läänemeresoomlaste esivanemate põhjapoolse Baltikumi asustuse alguseks hiljemalt varast rauaaega. Hackmani kohaselt laenati uusi sõnu siin-seal Baltikumis asunud germaani (gooti) kolooniate kaudu.

Eemil Nestor Setälä järgi kestis soome-volga keeleühtsuse ajastu 1. aastatuhande viimaste sajanditeni eKr, mil läänemeresoomlased jõudsid Läänemere äärde. Seal kohtuti kõigepealt balti hõimudega ja ajaarvamise vahetuse paiku germaanlastega, kes võisid läänemeresoomlaste seas valitseva klassina elada, kuni nad lõpuks assimileerusid. Läänemeresoome algkeele lõpufaasis puututi kokku ka slaavlastega, kellelt saadi uus laensõnu.

Järjepidevusteooriad

 Pikemalt artiklis Kammkeraamika teooria

Kammkeraamika kultuur, märgitud lilla värviga (Comb Ceramic Pottery)

Süsteemsele kammkeraamika teooriale pani aluse Harri Moora oma 1930. aastal avaldatud kirjutistega ja hiljem sellest sai domineeriv käsitlus nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus. Soome uurijad võtsid kammkeraamika teooria omaks 1980. aastatel. Teooria oli populaarne kuni 20./21. sajandi vahetuseni. Kammkeraamika teooria järgi on läänemeresoome algkeele juured kammkeraamika kultuuriga Läänemere äärde jõudnud varases soomeugri keelekujus. Selle vaate aluseks on järjepidevusteooria: pärast tüüpilise kammkeraamika kultuuri (3900–3500 aastat eKr, vananenud dateeringu järgi 3300–2800 eKr) saabumist (või mõne arvamuse kohaselt veelgi pikemalt) on arheoloogilistel andmetel asustuse areng olnud järjepidev ja katkestusteta – seega peaks ka keeleline ajalugu sel perioodil olema järjepidevalt soomeugrilik. Kuna läänemeresoome keeled on lähedased saami keeltele, siis varem eeldati, et mõlemad pärinevad ühisest läänemeresoome-saami algkeelest. Läänemeresoome-saami algkeele lagunemist on selle mudeli alusel tihti seletatud nöörkeraamika kultuuriga piirkonda saabunud indoeurooplastega (varem peeti neid algbalti keele, tänapäeval aga arhailisema loode-indoeuroopa keele kõnelejateks) ebaühtlase mõjuga: sellest tugevamalt mõjutatud alal kujunes välja läänemeresoome algkeel, kaugemale jäänud Soome sisemaal aga saami algkeel.

Mitmed arheoloogid on näinud Eesti ja Soome asustuse järjepidevust ulatuvat kaugemale kammkeraamikast – kuni piirkonna esmaasustuseni välja. Tuginedes hinnangutele, et asustuse järjepidevus ulatub juba esimese jääajajärgse maa koloniseerimiseni, järeldati sellest kohati, et juba need esmaasukad kõnelesid mingit uurali keelevormi. Üks sellest ideest lähtunud mõttesuund eesotsas Kalevi Wiikiga loobus üldse keelepuu mudelist ning hakkas uute keelte kujunemisel rõhutama keelevahetuse ja keelte liitumise rolli. Suurte migratsioonide toimumist (sealhulgas kammkeraamika levikuga seotut) ei peetud usutavaks. Need seisukohad teadlaste seas laiemat tunnustust siiski ei leidnud. Teine suund väitis, et kuigi juba jääaja järel Baltikumi ja Soome saabunud asukad rääkisid mingit uurali keelekuju, siis konkreetne keeleteaduslikult rekonstrueeritav uurali algkeel kujunes siiski välja hiljem ja ida pool, kust see siis koos tüüpilise kammkeraamikaga Läänemere äärde levis.

Uuemad käsitlused

Uurali keelepuu (Jaakko Häkkineni and Asko Parpola järgi)

Tänapäeval on need järjepidevusteooriate seisukohad populaarsust kaotanud. Selle põhialuseid – arheoloogilise kultuuri samastamist kindla keelerühmaga ja arheoloogilise järjepidevuse samastamist keelelise järjepidevusega – on hakatud pidama nõrgalt põhjendatuks ning mitmete ajaloolisest ajast tuntud näidetega vastuolus olevaks. Teisalt on Eesti ja Põhja-Läti kui eeldatava algläänemeresoomlaste kujunemiskoha puhul ilmnenud mõõn asustuses pärast kammkeraamika levikut, aastatel 2000/1700–1200 eKr, ka Soomes on olnud demograafiline kriis 1700. aasta ümber eKr. Samal ajal on mitmed uuemad keeleteaduslikud käsitlused dateerinud Uurali algkeele lahknemise aja hilisemaks (umbes 2000 eKr) kui varem arvatud, sealhulgas nooremaks kui kammkeraamika. Ka läänemeresoome algkeel on dateeritud hilisemaks. Näiteks Ante Aikio ei pea eesti ja soome keelte lähedust arvestades võimalikuks, et nad on 5000 aastat Soome lahega eraldatud olnud. Kahtluse alla on seatud läänemeresoome-saami algkeele eksisteerimine, sest omavahelisi sarnasusi saab suures osas seletada hilisemate tihedate kontaktidega. Nii on lähimate sugulaskeelte kandidaatidena välja pakutud teisigi läänepoolseid Uurali keeli: mordva ning varakult kadunud merjalaste, muromlaste, meštšeralaste ja Novgorodi ümbruse tšuudide keeli.

Valter Langi arheoloogiline tõlgendus

Keeleteadlaste uuemate seisukohtade valguses on arheoloog Valter Lang esitanud läänemeresoome keelte kujunemise kohta ka uue üksikasjaliku arheoloogilise tõlgenduse, mis tema arvates üldjoontes kinnitab lingvistide vaateid. Lang jaotab läänemeresoome algkeele kujunemise 4 etappi.

Esimeses arengujärgus eksisteeris kusagil Volga-Oka-Moskva jõe piirkonnas tekstiilkeraamikat kasutavate inimeste hulgas kuni 2. aastatuhande viimase veerandini eKr lääneuurali (läänemeresoome-saami-mordva ühiskeele) murre, kuhu lisandusid loodeindoeuroopa, algiraani ja esimesed baltoslaavi või algbalti laenud. Loodeindoeuroopa laenud saadi samas regioonis elanud Fatjanovo kultuuri kandjatelt. Osa laensõnu ning arheoloogiline ja palünoloogiline aines näitavad, et fatjanovlastega suhtlemisega käis kaasas algelise viljelusmajanduse levik, ehkki üsna suurel määral tegeleti endiselt ka küttimise ja kalastamisega. Oluliseks kultuurimõjutuste allikaks olid ka lõuna pool elanud eel-, varaalg- ja algiraani keelt kõnelenud rahvad, kellelt samuti laenati sõnu. Neist kahest hilisemaks mõjuallikaks olid baltoslaavi või algbalti hõimud, kelle asuala ulatus samuti lääneuurallaste lähedale. Neilt saadud laenud kajastavad küttimist-kalastamist sisemaa metsades ja sisevetel, mitte merel.

Algkeele varaste vormide levik

Järgmises etapis rändas sealt algkodust osa rahvastikust mitme lainena 2. aastatuhande viimasel ja 1. aastatuhande esimesel veerandil eKr nn Edelaväila (Dnepri ülemjooksu ja Väina jõe) kaudu, Daugava jõgikonnas mõneks ajaks koondudes, Läänemere äärde ning sealt edasi Ranniku-Eestisse ja Soome. Rännuteel sai kujunev läänemeresoome algkeel tugevaid mõjutusi balti ja tõenäoliselt ka kohalikest substraatkeeltest. Arheoloogiliselt sobitub sellega asustuse katkestus rände ühel võimalikul lähtealal Moskva jõe ümbruses. James Patrick Mallory arvates võisid kontaktid palju komplekssema ühiskonnakorraga indoiraani hõimudega muuta ka soomeugrilaste ühiskonda, muutes nad vahendajaks arenenumate indoiraanlaste ja vähem arenenud mitteuurali küttide-korilaste vahel. Ühtlasi võisid nad luua omaenda uue väärtuste, mõistete ja sotsiaalsete suhete süsteemi, mis sai naabruses elavate küttide-korilaste seas prestiižseks ning võimaldas uurali ühiskondliku korralduse ja keele levikut. Valter Langi arvates võib see seletus kehtida hilisemate, kuid mitte esimese rändelaine puhul, kuna tolle ühiskonnakorralduse arengutase ei erinenud veel naabruskonnast. Esimesed Moskva alt tulijad jõudis Eestisse hiljemalt 12.–11. sajandi paiku eKr.

Teine ja märksa ulatuslikum rändelaine algas paarsada aastat hiljem ja seda märgib kindlustatud asulate levik. Volga-Oka piirkonnast jõudsid kindlustatud asulad Ida-Lätti ja Väina alamjooksule 1. aastatuhande algul, Ranniku-Eestisse 9. sajandi keskel või 800. aasta paiku eKr. Ränne kestis u 200 aastat, läbis dnepribaltlaste asuala ja puutus kokku idabaltlaste (leedulaste ja lätlaste eellaste) asualaga. Kujunes välja lääneuurali ja dnepribalti/idabalti segaasustuse kultuur. Sellest järgust pärinevad tugevad balti keelelised mõjud, mille hulgas esinevad nn tarbetud laenud, mis asendasid keeles juba olemasolevaid sõnu, osutavad keeleteadlaste hinnangul segaasustusele, kakskeelsetele kogukondadele ja osade baltlaste sulandumisele läänemeresoomlastesse. Laenati ka Sise-Venemaal puudunud kalade nimetusi ning viljelusmajandusega seotud sõnu, mis osutavad suhteliselt algelisele põllumajandusele, kus väikeseid metsast raadatud põllulappe hariti peamiselt kõplaga. Langi arvates osales rändes ennekõike varem koos elanud rahva üks läbilõikeline osa. Ränne ise kujutas endast osalt ühe ala teise järel hõivamist, osalt vahepeatusteta kaugemale liikumist. Kohati võis lääneuurali eliit saavutada domineeriva positsiooni, mis aitas kohalikke rühmi endaga lõimida.

Läänemeresoome algkeele arengu kolmandas etapis kujunes Põhja-Eesti ja Edela-Soome rannikuvööndis 1. at keskpaigaks eKr välja keskläänemeresoome keel, mis omandas aina tugevamaid germaani mõjusid. Tugeva „balti aktsendiga” lääneuurali keele kõnelejad puutusid selles piirkonnas kokku seda ala seni asustanud varase paleogermaanikeelse rahvastikuga. Tekkis lääneuurali-germaani segaasustus, hiljem germaanlased läänemeresoomestusid. Rändelaine jõudis ka Kesk-Rootsi idaossa. Järgnenud paari sajandi jooksul nähtub arheoloogilises aineses Eesti, Soome ja Kesk-Rootsi rannikupiirkondade tihe omavaheline suhtlus, mis Langi arvates rajanes ühisel etnilisel päritolul ja kus kujunes välja keskläänemeresoome algkeel. Paleogermaani mõju läänemeresoome keelele on hinnatud väga tugevaks ja pikaajaliseks. See muutis ka läänemeresoome häälikulist struktuuri. Võeti üle rohkelt uusi sõnu, sh selliseid, milles kajastub balti laenudega võrreldes arenenum põllumajandus. Laenud näitavad ka meresõiduks ja merepüügiks vajalike oskuste omandamist, mis Langi meelest kinnitab, et balti laenud omandati sisemaal ja mere äärde jõuti enne idabaltlasi. Laenati ka metallide nimetusi. Nõnda tekkinud uus keelekuju levis kohati rannikult ka sisemaale, kus seni veel vaid balti mõjudega lääneuurali keelt kõneldi.

Hilise läänemeresoome algkeele levimine

Neljandas arengujärgus kujunes Põhja-Eesti rannikuvöötmes välja hilisläänemeresoome algkeel. Just Põhja-Eestile kui selle kujunemiskohale viitavad Langi meelest seal ilmnevad dünaamilised ja järjepidevad arengud materiaalses kultuuris, sealse elanikkonna kultuurilisele omapärale osutav kalmevormide mitmekesisus eelrooma ja rooma rauaajal ning keelelisi uuendusi soodustavatele erinevatele kontaktidele osutav leiuainese rikkus. Samal ajal takistas Emajõe joonel või sellest põhja pool kulgev looduslikult raskesti läbitav vöönd keeleliste ja kultuuriliste uuenduste kummaski suunas levikut. Ka keeleteadlased on pidanud Soome lahe ümbruses kõneldud rannikumurret või täpsemalt isegi põhjaeesti keelt algläänemeresoome tuumikuks ja innovatsioonikeskuseks, millest arenesid välja kõik teised läänemeresoome keeled peale lõunaeesti.

Eeldades, et algkeeled saavad kujuneda vaid väiksemas piirkonnas, pidi hilisläänemeresoome algkeel mingi protsessi tulemusel levima laiali oma hilisemale suhteliselt suurele alale. Riho Grünthali arvates näitab balti ja germaani mõjude tugevus, et keelekogukond, kus läänemeresoome keel välja kujunes, pidi olema üsna väike. Lang näeb hilisläänemeresoome keelekuju ekspansiooni ainsa võimaliku arheoloogilise kajastusena rooma rauaajal Virumaalt alguse saanud asustuse ja suhteliselt ühetaolise kultuuri (algselt tüüpilised tarandkalmed koos neile iseloomulike hauapanustega, mis peegeldavad teatud usundilist ideoloogiat) levikut Eestis, lõunapoolses Soomes, Ingerimaal ning Põhja- ja Lääne-Lätis. Hilisläänemeresoome ühiskonda iseloomustas üksiktaluline asustusviis, mis ühtlasi hoidis ülal ka usundit. Langi arvates viis majanduse edenemine Virumaal rahvastiku kasvu ja ilmselt ülerahvastatuseni. Hilisläänemeresoomlaste ekspansiooni võibki tema arvates näha põllumajandusliku uudisasustuse levikuna, st laiali asusid teatud pered/suguvõsad, kes tõid kaasa eesrindlikumad majandusviisid (püsipõllud), kultuuri (algselt tarandkalmed ja nende panused, ekspansiooni käigus hiljem kultuur muutus) ja hilisläänemeresoome keele, mille kohalik suhteliselt hõre sarnast keelt (läänemeresoome algkeele arhailisemaid kujusid) kõnelev rahvastik omaks võttis.

Läänemeresoome algkeele jagunemine (Petri Kallio järgi)

Nii oli Langi järgi osaliselt tegu inimeste liikumise, osalt keele, kultuuri ja ühiskondlike struktuuride levitamisega prestiižsemas positsioonis inimeste kaudu. Põhja-Eesti rannikuvööndis ja piirneval sisemaa alal võib arheoloogilise materjali põhjal uute alade hõivamist näha alates hilisest eelrooma rauaajast, edasi levis see järk-järgult kaugemale: teistesse Eesti piirkondadesse, Põhja-Lätti, Kuramaale ning Soome edela- ja läänerannikule. Lõuna-Eestit ja juba enne hilisläänemeresoome algkeele teket kujunema hakanud lõunaeesti keelt eristavad kultuuri süvahoovused jäid selle juures siiski püsima. Kuna Eesti ala tarandkalmetes relvad puuduvad, mujal on aga olemas, siis Langi arvates näitab see kolonisatsiooni rahumeelsust Eesti alal, mujal, läänemeresoome piirialadel, võisid aga tekkida konfliktid teisekeelsetega.

Hilisläänemeresoome algkeelt iseloomustavad ka idaslaavi laenud, mis on dateeritud u 800. aasta ümbrusse. Nende levik polnud aga enam üleüldine. Ka balti laenud ei liikunud enam peaaegu kunagi kaugemale liivi ja lõunaeesti murdealast ning Skandinaavia laenude levik piirdus aina enam vaid Soomega. Laiale alale levinud läänemeresoome keel kaotas sisemise ühtsuse ja arheoloogiliselt juba varem nähtavad kultuurierinevused hakkasid ilmnema läänemeresoome keele jagunemises aina enamateks murreteks ja hiljem eraldi keelteks.

Vaata ka

• Uurali keelepuu

Välislingid

• "EKI keelekild. Eesti keel 2000 aastat tagasi" ERR kultuur, 24. veebruar 2022